Sissejuhatuseks

Noor John Dewey

John Dewey (1859-1952) 

panus filosoofi, psühholoogi, pedagoogi ja didaktikuna on märkimisväärne. Tema hariduslikud ideed on mõjutanud nii haridus- kui ka sotsiaalsfääris toimunud reforme. Deweyt peetakse pragmatismi ja progressiivse haridusfilosoofia rajajaks. Erilisele kohale seadis ta õppimise läbi kogemuse (learning by doing). Chicago Ülikooli filosoofia, psühholoogia ja kasvatusteaduste professoriks asudes lõi Dewey oma eksperimentaalkooli, mis sai talle uute kasvatusideede praktiseerimise asutuseks. Õpetus eksperimentaalkoolis põhines õpilaste eneste vaatlustele, testidele ja uurimustele, prooviti uusi tunniplaane ja õpetusmetoodikaid. 

Teabevärav ongi loodud eesmärgiga anda lugejale ülevaade:

• John Dewey elust ja tööst üldiselt 
• kasvatusteaduslikest ja haridusfilosoofilistest ideedest: pragmatism ja progressiivne pedagoogika
• Chicagos 1896 loodud laborkoolist
• kuidas on Dewey ideed rakendust leidnud
• milline on olnud kriitika Dewey´le.

Lühiülevaade John Dewey elust ja tööst

John Dewey sündis 20. oktoobril 1859. aastal Ameerikas Vermonti osariigis Burlingtonis kolmanda lapsena Archibald ja Lucina Rich Dewey neljalapselisse perre. John astus peale kohaliku kooli lõpetamist 1875. aastal koos oma venna Davis Rich Deweyega Vermonti Ülikooli, kus talle avaldas tugevat mõju Perkins´i õpetus evolutsiooniteooriast. Dewey õppis ülikoolis koos sealse silmapaistva professori Henry A. P. Torrey´ga. Torrey tutvustas Dewey´le erinevate filosoofide töid. Ülikooli ajal oli Dewey tavaline keskmine õpilane.

Peale Vermonti Ülikooli lõpetamist (1879) sai Dewey´st kooliõpetaja Pennsylvanias väikeses kohas nimega Oil City. Tema õpetada oli poisteklass, mis käitus kohutavalt. Dewey polnud oma õpetajakogemuse üle sugugi õnnelik, aga just põgenedes selle kogemuse eest, leidis ta iseenda ja oma huvi filosoofia vastu. Oma mõtted pani ta kirja artiklisse "Metephysical Assumptions of Materialism" ja saatis selle ajakirjale    Journal of Speculative Philosophy. Oma teise esseega taotles Dewey juba koha John Hopkinsi Ülikooli. Seal kohtas Dewey Morrist, Pierce´i, Adamsit ja Halli. Morrisest sai Dewey mentor. Oma doktorikraadi omandaski Dewey John Hopkinsi Ülikoolis 1884.aastal.

Samal aastal võttis Dewey vastu õpetaja koha Michigani Ülikoolis ja seal kirjutas ta kaks oma esimest raamatut. Michigani Ülikoolis kohtas Dewey oma esimest naist, Alice Chipman´i. Just Alice tõi Dewey teoreetilisest reaalsesse maailma, tutvustades talle sotsiaalseid probleeme ning mõjutas teda osalema poliitilistes ja sotsiaalsetes reformides. Michigani Ülikoolis õpetas Dewey filosoofiat ja lahkus sealt  Minnesotasse 1888. aastal, et olla sõltumatu oma mentor Morrisest. Peale Morrise surma naasis Dewey Michigani.

1894 asus Dewey Chicago Ülikooli filosoofia, psühholoogia ja kasvatusteaduste professoriks. Chicagos lõi Dewey oma eksperimentaalkooli, millest tuleb täpsemalt juttu edaspidi. Kooli aluseks olnud kasvatusteooria juhtlause oli õppimine läbi tegevuse ehk learning by doing. Kooli toetasid majanduslikult õpilaste vanemad.

 Chicago-aastatel kirjutas Dewey esimesed teosed kasvatusest. Neis käsitles ta õpetuse, tegevuse, kooli ja elu ühitamist. Katsekooli praktilisi kogemusi on tunda peaaegu kõigis Dewey teostes, eriti aga teostes nagu "School and Society" (1899), "Interest and Effort in Education "(1913), "How We Think" (1910). 1899 valiti Dewey Ameerika Psühholoogide Assotsatsiooni presidendiks. Dewey kogus tuntust pragmatisti ja progressiivse pedagoogika liikumise esindajana.

1904 tekkisid Dewey´l lahkarvamused Chicago Ülikooli administratsiooniga ja ta lahkus. Kuna tema maine filosoofina oli juba tagatud, siis kutsuti ta üsna pea Columbia Ülikooli, kus Dewey töötas aastatel 1905 – 1930 kasvatusteaduste professorina. 1905 sai Dewey Ameerika Filosoofide Assotsatsiooni presidendiks (Wikipedia). Columbia Ülikooli esimesel dekaadil kirjutas Dewey arvukalt artikleid ja esseesid. 1916 avaldas ta oma pedagoogika peateose "Democracy and Education"

Kuigi Dewey ei töötanud aastast 1930 enam aktiivselt õpetajana, oli ta elu lõpuni arvestatud avaliku elu tegelane ja produktiivne filosoof. John Dewey suri 2. juunil 1952. aastal, olles 92- aastane. John Dewey´le omistati emeriitprofessori tiitel ning ta oli eluaegne Ameerika Õpetajate Föderatsiooni (American Federation of Teachers) liige.

John Dewey kasvatusteaduslikud ja haridusfilosoofilised ideed

John Dewey on silmapaistev progressiivse kasvatussuuna esindaja ning teda peetakse ka   aktiivsuspedagoogika rajajaks. Progressiivne pedagoogika tugineb pragmatismile. Kuigi Dewey ise peab end pigem instrumentalismi esindajaks, peetakse teda siiski üheks kolmest Ameerika pragmatismi suurkujudest koos Peirce ja James´ga. Dewey propageeritud progressiivne haridus on avaldanud suurt mõju USA hariduspraktikale 20.sajandil ja järjest enam leiavad tema ideed rakendust ka Eesti koolisüsteemis.

Dewey järgi inimese aktiivsus algab kogemusega, sisaldab kogemust ja lõpeb kogemusega.   Tegevus, mõtlemine ja teadmine on pragmaatilise maailmanägemuse kohaselt abinõud, millega saab analüüsida reaalsust.

Haridusel peab olema praktiline väärtus - see on haridusfilosoofias pragmatismi kandev idee. Ehk see, mida õpime koolis, peab olema rakendatav koolikeskkonnast väljaspool ja vastupidi. Pragmatismi põhimõtte järgi inimene tegutseb aktiivselt tegelikkuses, otsides selle kaudu teadmisi probleemidest, millesse ta satub. J. Dewey järgi seisnebki tõeline õppimine eluprobleemide lahendamises.


Haridusel on kanda ühiskondlik ja sotsiaalne funktsioon. John Dewey eesmärk on avada inimpotentsiaal kasvuks. Kasvamine läbi vabaduse, loovuse ja dialoogi on tema jaoks kõikehõlmav ideaal, parimast parim. Kasvul ehk arengul pole lõppu. Õpetaja on kui üks õpilastest, kelle ülesandeks on olla vestluse alustajaks, julgustajaks, innustajaks. See muudab õpilase rolli aktiivseks osalejaks. Progressiivse lähenemise puhul annabki õpetaja õppijatele praktilisi teadmisi ja probleemilahendusoskusi, mis on vajalikud ühiskonna muutmiseks. Õppimine toimub sotsiaalses kontekstis, inimeste vastastikuses mõjus; kusjuures õppija vajadused, huvid ja kogemused on õppimise võtmeteks.

Probleemide lahendamise protsessis eristas Dewey viit etappi, formuleerides neist igaühe jaoks heuristilise tegevusjuhise:

1. probleemi esitamine - teadvusta probleem või lase endale selgeks teha selle olemasolu
2.  probleemi defineerimine - defineeri probleem, määratledes lähteandmed ja eesmärgiks olev lõppseis, kuhu välja jõuda, ning arvesta lahendamisviisile esitatavaid nõudeid;
3. hüpoteeside pakkumine - lähtudes probleemi definitsioonist ja lahendamise tingimustest, paku välja võimalikke lähenemisviise selle lahendamiseks; 
4. hüpoteeside kontrollimine - analüüsi iga lahendusvariandiga kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid jooni; 
5. parima hüpoteesi väljavalimine - vali välja lahendusvariant, millel on kõige rohkem positiivseid ja kõige vähem negatiivseid külgi.

Teoses "How We Think" annab Dewey klassikalise käsitluse funktsionaalsest mõtlemisest ja selle rakendustest kasvatusprotsessis. Selle teose 6. peatükis ta analüüsib uudsel viisil reflektiivse mõtlemise protsessi ja loob sellega uue aluse kasvatuse ja õpetuse metoodikale. Dewey arvates on õppimine aktiivne mõtteprotsess, milles ootamatult võib tekkida uusi probleeme ja uusi seoseid kogemuste vahel. Meetod on lõpmatu nõtke, ta on lahutamatu materjalist, õppeainest ja muutub individuaalselt. Arvamus, et meetod on midagi materjalist eraldatavat, põhjeneb vaimu ja „mina” vääral isoleerimisel asjade maailmast. Selline vale eeldus teeb Dewey arvates õpetamise ja õppimise formaalseks ja mehaaniliseks. 

John Dewey rõhutab teaduste (ainete) vahelist õppekava eesmärgiga moodustada erinevate ainete seoseid; õppekava peaks olema „väljakutsuv võimalus rohkematele õpilastele“. Oluline on kõrgema mõtlemisoskuse areng, koos õppimine, kogemusest õppimine ja vastutuse jagamine õpetaja, õpilase ja vanema vahel. Dewey järgi peab õpetaja vahet tegema igal unikaalsel õpilasel. Igaühel on erinev geneetiline ja kogemuslik pagas. Õpetamine ja õppekava peavad olema loodud nii, et on võimalik arvestada iga õpilase individuaalsete eripäradega. Samas ei saa tema arvates lapsekesksust käsitleda kui järeleandmist lapse hetkefantaasiatele ja kapriisidele, vaid kui õiget õpetust, millele on iseloomulik strutureeritus ja plaanipärasus.

John Dewey panusena ei saa mainimata jätta aktiivõppe meetodeid ja kogemusõpet, mis on tänapäeva koolis üha populaarsemad. Seikluskasvatus põhineb õppimisele kogemuste kaudu. Dewey arvates võib kogemus olla nii füüsiline, psüühiline kui ka vaimne ja on abivahendiks kasvatuses ja ka kasvatuse eesmärk. Kogemusi ei saa aga anda otse õpilasele, need peavad moodustuma tegevuse ja keskkonna vastastikuses mõjus. Lapsed kohanevad uute situatsioonidega uurides, proovides ja õppides. Kogemust analüüsides arendatakse inimest ja valmistutakse uuteks kogemusteks. Seikluskasvatuse teerajajal Kurt Hahnil on palju kattuvaid teooriaid John Dewey´ga kogemuslikus õppimises, kuid pole tõendeid, kas Hahn oli Dewey ideedest teadlik või mitte.

Dewey kasvatusideedes on kolm põhipunkti:

Esimese punkti järgi teadmine ja tegemine kuuluvad ühte. Selle nägemuse järgi inimene võib lahendada probleeme oma kogemuste abil ja hinnata oma tulemusi. Koolis peaks lastele pakkuma eluõpetust ehk praktilisi kogemusi. 

Teises punktis toob Dewey välja kasvava indiviidi neli põhivajadust, mida kooliõpetus peaks rahuldama:

1. Sotsiaalne vajadus, millele võib tähelepanu juhtida rühmategevuses ja koostöö abil. Indiviid peaks mõistma, mida sisaldab endas demokraatlik ühiskond.
2. Indiviid tahab uurida ja avastada maailma. Selle põhitarbe rahuldamiseks kasutab Dewey probleem-meetodit. Probleem-meetodis luuakse probleemsituatsioon, mille käigus inimene on sunnitud probleemi lahkama ja uurima. Selle lahendamiseks jäetakse indiviidile vabad käed. Probleem lahendatakse empiiriliselt ehk kasutades järeleproovitud vahendeid.
3. Tahe midagi teha, luua või ehitada. Vajadus rahuldatakse kasutades learning by doing –põhimõtet, kus kogemusel on tähtis roll.
4. Soov teha kunsti. Indiviidi vaimne ja esteetiline külg tuleb liita tegevusse, see on tähtis isiksuse tunde-elu arenemises. 

Kolmandaks punktiks on kool mikrosootsiumina. Dewey järgi peab kool olema tegevuslik asutus, kus lapsel on võimalik õppida elust enesest. Dewey toonitab veel eriti, et õppimisega tegutsemise kaudu arendatakse sotsiaalse elu mõistmist ja sotsiaalseid harjumusi. Kuigi kool lähtub praktiliste tegevuste eri vormidest, ei arenda ta neid mingi välise eesmärgi pärast. Kool ei tohi kaotada oma üldhariduslikku iseloomu.

Järgnev videolõik annab kokkuvõtliku ülevaate John Dewey elust, tööst ja ideedest.

Dewey kriitika traditsioonilisele koolile

Dewey võitles kahe väärkäsitluse vastu kasvatuse alal. Ühelt poolt selle käsitluse vastu, kus nähakse üldist kasvatuse eesmärki valmisoleva, korraldatud ja loogiliselt järjestatud teadmistekogumi edasiandmises noorele generatsioonile. Dewey leidis, et haridus ainult läbi drilli ja mehhaanilise mõtlemise jätavad laste võimed välja arendamata. Siinkohal astub Dewey opositsiooni Herberti ja tema õpilastega, kes pooldavad metoodilist intellektualismi. Teiselt poolt võitleb Dewey romantilise idealismi vastu pedagoogikas, mis kuulutab liialdatult lapse õigust areneda ilma kasvatajapoolse sekkumiseta. Dewey ütleb selgelt välja, et laps vajab seltskonda ja sotsiaalset keskkonda, milles teda on vaja valvata ja juhtida.

Foto ühest tavalisest Ameerika koolist ajavahemikul 1900-1910.
Pingid on omavahel ja põranda külge naelutatud, klassis on u
40 õpilast ja vaid 1 õpetaja; seinad tühjad, stimulandid puuduvad.

Dewey arvustab teravalt ka Montessori pedagoogikat. Montessori on konstrueerinud didaktilise materjali üksikute meelte arendamiseks. Dewey ütleb, et olgu see isetegevuse ja vabaduse õhkkond Montessori lastemajades kui tahes meeldiv, ometi ei arendata siin tõelist, loomingulist vabadust, sest didaktiline materjal koosneb piiratud arvust asjadest, mida ainult teataval viisil saab tarvitada. Kui lapsed on tutvunud materjali võimalike kombinatsioonidega, siis võivad nad selle materjali kallal ainult veel osavust ja kiirust arendada. Füüsiliselt on lapsed Montessori lastemajades vabamad kui progressiivseis ameerika koolides, kuid intellektuaalselt jäävad nad Dewey arvates piiratuiks.

Kuna Dewey kool kannab sügavat sotsiaalset eesmärki, nõuab ta loobumist traditsioonilisest haridusteest, mis on kohaldatud just akadeemisliselt haritud inimeste ettevalmistuseks. Kooli kavad on tema arvates liiga teoreetilised ega vasta õpilaste enamikule elulistele vajadustele. Passiivses koolis peab iga õpilane omandama teatud hulga ühesuguseid fakte ja tõdesid, mis aga oleneb individuaalsetest võimetest. Selline lähenemine soodustab egoismi ja kasuahnust: iga õpilane tahab kaasõpilast üle trumbata. Ta viitab Ameerikas kogutud andmetele, mille järgi lahkuvad väga paljud õpilased 14 aasta vanuses. Dewey arvates pole nende õpilaste lahkumine tingitud mitte niivõrd majanduslikest põhjustest kui just asjaolust, et nad ei leia enda jaoks mingit mõtet edaspidises koolitöös. Dewey nõuab õppekavade sotsialiseerimist, kus kesksel kohal oleksid sotsiaalne koostöö ja vastastikune abistamine.

Dewey ütleb, et ainult aine hea tundmine ei tee veel õpetajast head õpetajat. Ainult aine õpetamine ei tähenda, et õpetatakse hästi. Et hästi õpetada, peab õpetaja ühendama aine mõtte õpilaste vajaduste, soovide, huvide ja kognitiivse arenguastme õpilase psüühilise, sotsiaalse ja poliitilise konteksti piires nii, et õpilane ja õpetaja leiavad teineteist. Osav, oma ülesannete kõrgusel seisev õpetaja, töötab metoodiliselt õigesti, kui ta esitab ülesandeid ja võrdlusi, mis on küllalt kerged, et olla aktiivsed ergutajad, kuid mis sisaldavad piisavalt raskusi, et saada mõtiskelu ja uurimise stiimuliteks. Osav pedagoog loob situatsioone, milles õpilane peab tarvitama mingit uut vahendit või vana vahendit uues tähenduses ja teeb nii teadusliku pingutuselamuse püsivaks harjumuseks.

Dewey leiab, et pole õnnetumat kui see, kes ei kasuta töö tegemisel ära oma võimeid või ei arenda neid rahuldust pakkuvama töö suunas. See ülesanne tuleb panna otse koolile, ent tavapärane, teooriakõrgustes elav kool jääb siin hätta.

Järgnevas videolõigus võrreldakse  traditsioonilist ja progressiivset haridust, tuues välja just progressiivse hariduse eelised. 1940.a videos on näha mitmeid haritlasi, nende seas ka John Dewey´t.

Chicago laborkool

Uudne eksperimentaalkool avas oma uksed Dewey juhtimisel Chicagos 1896.a jaanuarikuus. Eelnevalt tutvusime Dewey progressiivsete ideedega ja just neid ta oma koolis ellu rakendama asuski. Chicago laborkoolina (Laboratory School) sai kool tuntuks 1901. a Dewey järgija Ella Flagg Young järgi.

Dewey arvates on kõige efektiivsemad koolid, mis moodustavad omaette väikesed kommuunid, kus õpilased õpivad loovalt probleeme lahendades ja kaaslaste eest vastutust võttes. Igal õpilasel on selles kommuunis kanda oma roll ja ülesanded. Õpetus põhines õpilaste eneste vaatlustele, testidele ja uurimustele. Koolis prooviti uusi tunniplaane ja õpetusmetoodikaid. Kooli aluseks olnud kasvatusteooria juhtlause oli learning by doing ehk õppimine läbi tegevuse. Õpilaste vanemad toetasid kooli majanduslikult.

Geograafiaklass Laborkoolis

Kooli ülesanne on rahuldada lapse ehk kasvava indiviidi põhivajadused (vt eespoolt). Õpilane peab saama ehitada, avastada, proovida, väljendada ennast sõnades, joonistades ja voolides, askeldades just nende asjade kallal, mis teda huvitavad. Kool peab olema lapsekeskne, et lapse sünnipärasele tegutsemisihale jõutaks rakendust leida. Samas peab lapsel olema võimalik koolis rakendada väljaspoolt saadud kogemusi ja vastupidi - koolis õpitut kasutada igapäevaelus.

Õpetaja ülesandeks on sellise kasvatusliku ümbruse organiseerimine, milles õpilane satub situatsioonidesse, kus kerkib esile aktiivne mõtlemine ja katsetamine. Dewey uskus, et ainult sellistes situatsioonides võime kasvatada häid distsiplineeritud mõtlemisharjumusi nagu vaatlusoskust, probleemide avastamist ja tahtelist pingutust. Aktiivset õppimist ergutav meetod kasvatab õpilases vastutustunnet oma toimingute ja mõtlemise vastu, ühiskondlikku käitumist, julgust ja teisi kõlbelisi voorusi, tehes seda paremini kui iseseisev moraaliõpetus.

Õpetamise meetodid on iga indiviidi puhul erinevad. Dewey usub, et mitte kõik õpilased ei õpi ühtviisi, seega on oluline õppemeetodeid varieerida. Toetatakse suurt trükiteksti, väikeseid tahvleid ja asju, mida on kerge liigutada. Oluline on, et õpilased seostaksid teadmist kogemusega, sest nii saavutab õppimine tähenduslikkuse. Dewey järgi peavad õpilased olema huvitatud aine olemusest, et jõuda selle tähenduseni. Ained, mis on rasked ja põhjustavad õpilaste vastuseisu, peavad olema organiseeritud ja kujundatud nii, et õpilastel tekiks motivatsioon ja huvi. Lapsed peavad õppimist nautima.

Dewey arvates peavad lapsed koolis keetma, õmblema, kuduma ja puutööd tegema. Aga mitte selleks, et neist saaksid head kokad, rätsepad või puusepad. Käeline tegevus õpetab tundma materjali omadusi ja orgaanilises seoses selle tegevusega võime lasta omandada teadmisi. Nii võime toidukeetmisega ühenduses lasta omandada teadmisi väga mitmekesistelt aladelt: botaanika, zooloogia, keemia, geograafia, ajaloo jm kohta. Dewey toonitab eriti, et õppimisega tegutsemise kaudu arendatakse sotsiaalse elu mõistmist ja sotsiaalseid harjumusi.

Õpilased Laborkooli aias jänese kuju voolimas

Dewey koolis töötasid õpilased gruppides praktiliste projektidega, mis ulatusid moraalist matemaatikani ning nad käisid tihti väljaspool kooli õppekäikudel. Näiteks käidi farmides õppimas saagi ja põllupidamise kohta ja mängiti läbi rollimänge. Katherine Mayhem ja Anna Edwards, kes õpetasid Laborkoolis, on öelnud, et koolitundides paljud tegevused varieerusid vastavalt õpetajale, õpilastele ja asjaoludele. Õpetajad Dewey koolis seisid silmitsi väljakutsega panna kõik tema ideed tegevustesse. Mayhem ja Edwards leidsid, et klassiruumi tegevuste juhtlauseks oli "järjepidevus". 1899. a kirjutas üks teine laborkooli õpetaja Mary Tough eksperimendist: "Eelmisel nädalal õppisid lapsed tundma kartulit kui tärkliselist juurvilja. Järgmisena võeti tomat. Valmistati tomatisuppi". Õpilastele ei antud konkreetseid juhiseid, kuid neid julgustati katsetama erinevaid asju, kuni nad jõudsid välja töötava retseptini. Nii valmiski supp katse-eksituse meetodil. Sarnast tehnoloogiat laiendati ka abstraktsematele ainetele nagu näiteks ajalugu.

Dewey arendas pidevalt oma ideesid ja jälgis õpilasi ning seda, kuidas nad õpivad. Mõned aastad peale oma kooli avamist koostas ta järgijatele nimekirja oma uskumustest, mis võtavad lühidalt kokku tema koolis rakendatavad põhimõtted:

Laborkool 1904, lapsed tantsimas

• õpilased alustavad õppimist eksperimentaalselt ja arendada huvi traditsiooniliste ainete vastu, aidates neil koguda kokku informatsiooni
• õpilased on osa sotsiaalsest grupist, milles õpitakse üksteist vastastikku abistama
• õpilastele tuleb pakkuda väljakutset kasutada oma loovust individuaalsetele probleemidele lahenduste leidmiseks
• laps, mitte tund, on õpetaja tähelepanu keskmes; igal õpilasel on individuaalsed tugevused, mida arendada ja kasvatada.

Veelgi täpsemalt saab Chicago laborkooli kohta lugeda http://www.ucls.uchicago.edu/about-lab/history/index.aspx

Dewey ideede rakendamine

Dewy ideed on aktuaalsed tänapäevalgi. Mulle teabevärava autorina tundub, et Dewey kontseptsioon leiab järjest enam kasutust ka Eesti haridusruumis.

Põhikooli riiklikus õppekavas § 5 on sätestatud, et õppimist käsitatakse väljundipõhiselt, omandatakse selliseid teadmisi, oskusi, vilumusi, väärtushoiakuid ja -hinnanguid, mis on vajalikud igapäevaelus toimetulekuks. Sama paragrahvi lõikes 4 öeldakse, et õpet kavandades ja ellu viies: 

1) arvestatakse õpilase taju- ja mõtlemisprotsesside eripära, võimeid, keelelist, kultuurilist ja perekondlikku tausta, vanust, sugu, terviseseisundit, huvi ja kogemusi;

2) arvestatakse, et õpilase õppekoormus oleks ea- ja jõukohane, võimaldades talle aega puhkuseks ja huvitegevuseks;

3) võimaldatakse õpilastele mitmekesiseid kogemusi erinevatest kultuurivaldkondadest;

4) kasutatakse teadmisi ja oskusi reaalses olukorras; tehakse uurimistööd ning seostatakse erinevates valdkondades õpitavat igapäevase eluga;

5) luuakse võimalusi õppimiseks ja toime tulemiseks erinevates sotsiaalsetes suhetes (õpilane-õpetaja, õpilane-õpilane);

6) kasutatakse nüüdisaegset ja mitmekesist õppemetoodikat, -viise ja -vahendeid (sealhulgas suulisi ja kirjalikke tekste, audio- ja visuaalseid õppevahendeid, aktiivõppemeetodeid, õppekäike, õues- ja muuseumiõpet jms);

7) kasutatakse asjakohaseid hindamisvahendeid, -viise ja -meetodeid;

8) kasutatakse diferentseeritud õpiülesandeid, mille sisu ja raskusaste võimaldavad õpilastel sobiva pingutustasemega õppida, arvestades sealjuures igaühe individuaalsust.

Progressiivse hariduse eesmärke toetab õppekava ja õppekava lõiming, mille eesmärgiks on õppimine loomulikus keskkonnas (õuesõpe), võimalus rakendada õpitut igapäevaelus (karjääriplaneerimine) ja õppimine läbi kogemuse (käeline tegevus, õppekäigud). Õppekava lõimingus on oluline roll just õppija aktiivsusel, probleemide lahendamisel ja elulisel kontekstil. 

Järjest enam kasutatakse õppeprotsessis aktiivõppemeetodeid ja õppimist läbi kogemuse. Ka järjest populaarsema seikluskasvatuse juured ulatuvad pragmatismi.

Elukestva õppe kontseptsioon toetub samuti Dewey ideele, mille kohaselt kasvamisel ja arenemisel pole lõppu. Kiirelt arenevas ühiskonnas suudab tööturul konkurentsis püsida vaid elukestev õppija. Dewey arvates on haridusel kanda palju suurem roll kui pelgalt tööks ettevalmistamine. Järjest enam rõhutatakse õppimise sotsiaalset tähendust. 

Eesti haridusstrateegia kavandis rõhutatakse liikumist arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse suunas. Leitakse, et Eesti noor vajab üha enam lisaks heale ülesütlemise ja reeglijärgimise oskusele sotsiaalseid võimekusi: oskust ennast väljendada, juhtida ja kehtestada; loovalt ja kriitiliselt mõelda; olla eestvedaja  ja võtta riske; väärtustada mitmekesisust ja koostööd. Kool pole pelgalt tarkuste omandamise paik,  vaid esmajoones keskkond, mis kujundab noort isiksust ja tema  võimekust avatud maailmas  hakkama saada. 

Kui me õpetame tänaseid õpilasi nii, nagu me õpetasime neid eile, siis röövime me neilt homse - John Dewey

Kriitika John Dewey ideedele

Kuna tegemist on lapsekeskse ja kogemust, mitte faktiteadmist väärtustava filosoofiaga, on sellist hariduspraktikat konservatiivide poolt nimetatud "pehmeks", sisutühjaks, organiseerimatuks või kaootiliseks.

Dewey käsitab elu kui pidevat kasvamist ja kasvatus tähendab tema järgi eeskätt loomuliku kasvu edendamist. Sellise pedagoogilise naturalismiga ei saa aga paljud rahulduda. Tõstatub küsimus, kas lihtne ja naiivne kogemus võib üldse kindlaks määrata selle loomust ja kriteeriumi, mis on "hea".

Pragmatismi on tõlgendatud ka kui Ameerika kapitalismi, egoistlikku kasuahnust  ja enesega rahulolu ideoloogiat.

Rääkides elukestvast õppest, on välja toodud, et väiksemamahuliste täienduskoolituste puhul puudub koolitajal vastutus selle eest, kuidas seostub koolitus koolitatava baashariduse ja teiste koolituskursustega.

Vahel on Dewey´t kujutatud kui "ohtlikult radikaalset". Ameerika kommunistid tegid Dewey´le teravat kriitikat, sest kuigi Dewey määratles end sotsiaal-demokraadina, väitles ta stalinismi vastu ja omas filosoofilisi erinevusi Marxiga. Ajaloolased on uurinud ka Dewey usulisi veendumusi ja leidnud, et tema tööd tekitasid  20.sajandil  lõhe usu ja teaduse vahel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Dewey pedagoogika aluste mõningad ebaselgused ja puudused ei kahjusta siiski selle tegelikku väärtust.

Kasutatud materjalid

Experiencing Education, Chapter One. Dewey Creates a New Kind of School. http://www.ucls.uchicago.edu/data/files/gallery/HistoryBookDownloadsGallery/chapter1_3.pdf

Field, R., (2001). John Dewey (1859-1952). Internet Encyclopedia of Philosophy. www.iep.utm.edu/dewey/

Garrison, J. & Neiman, A. (2003). Pragmatism and Education. Blake, N. & Smeyers, P. & Smith, R. & Standish, P. The Blacwell Guide to the Philosophy of Education. Blacwell Publishing Ltd.

Holsting, M. Kogemuslik õppimine ja tegevus – kogemuslikud meetodid. Kristlik Kasvatus, 1/2006

John Dewey - His life, His Thoughts, His Philosophy. A Biographical Sketch of John Dewey. Chapter V. http://scholar.lib.vt.edu/theses/available/etd-031599-173954/unrestricted/etd5.pdf

John Dewey. Wikipedia. http://en.wikipedia.org/wiki/John_Dewey

Karm, M. (2007). Eesti täiskasvanukoolitajate professionaalsuse kujunemise võimalused. TLÜ Kirjastus.

Koort, A. John Dewey pedagoogika alused. Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika. Eesti Kool nr 6 (1935) http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=660

Krull, E., (2001). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Kuusk, T. (2010). Õppeainete seostamisest õppekava lõimingu kontekstis. Kogumik Lõiming. Lõimingu võimalusi põhikooli õppekavas Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus.

Lekarkin, M. (2004). Seikluskasvatus kui kogemuslik õppimine lasteaias Karikakar.

Neill, J. John Dewey, the Modern Father of Experiental Education. http://wilderdom.com/ExperientalDewey.html

Pihklakas, M. T. Seikluskasvatus – elamuslik õppimine. Kursusetöö. http://raulpage.org/koolitus/seikluskasvatus.pdf

Põhikooli riiklik õppekava https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011001?leiaKehtiv

Woodson, S. (2007). Pragmatism and Education. http://pangea.tec.selu/edu/~swoodson/edf607/pragmatism.pdf