John Dewey kasvatusteaduslikud ja haridusfilosoofilised ideed

John Dewey on silmapaistev progressiivse kasvatussuuna esindaja ning teda peetakse ka   aktiivsuspedagoogika rajajaks. Progressiivne pedagoogika tugineb pragmatismile. Kuigi Dewey ise peab end pigem instrumentalismi esindajaks, peetakse teda siiski üheks kolmest Ameerika pragmatismi suurkujudest koos Peirce ja James´ga. Dewey propageeritud progressiivne haridus on avaldanud suurt mõju USA hariduspraktikale 20.sajandil ja järjest enam leiavad tema ideed rakendust ka Eesti koolisüsteemis.

Dewey järgi inimese aktiivsus algab kogemusega, sisaldab kogemust ja lõpeb kogemusega.   Tegevus, mõtlemine ja teadmine on pragmaatilise maailmanägemuse kohaselt abinõud, millega saab analüüsida reaalsust.

Haridusel peab olema praktiline väärtus - see on haridusfilosoofias pragmatismi kandev idee. Ehk see, mida õpime koolis, peab olema rakendatav koolikeskkonnast väljaspool ja vastupidi. Pragmatismi põhimõtte järgi inimene tegutseb aktiivselt tegelikkuses, otsides selle kaudu teadmisi probleemidest, millesse ta satub. J. Dewey järgi seisnebki tõeline õppimine eluprobleemide lahendamises.


Haridusel on kanda ühiskondlik ja sotsiaalne funktsioon. John Dewey eesmärk on avada inimpotentsiaal kasvuks. Kasvamine läbi vabaduse, loovuse ja dialoogi on tema jaoks kõikehõlmav ideaal, parimast parim. Kasvul ehk arengul pole lõppu. Õpetaja on kui üks õpilastest, kelle ülesandeks on olla vestluse alustajaks, julgustajaks, innustajaks. See muudab õpilase rolli aktiivseks osalejaks. Progressiivse lähenemise puhul annabki õpetaja õppijatele praktilisi teadmisi ja probleemilahendusoskusi, mis on vajalikud ühiskonna muutmiseks. Õppimine toimub sotsiaalses kontekstis, inimeste vastastikuses mõjus; kusjuures õppija vajadused, huvid ja kogemused on õppimise võtmeteks.

Probleemide lahendamise protsessis eristas Dewey viit etappi, formuleerides neist igaühe jaoks heuristilise tegevusjuhise:

1. probleemi esitamine - teadvusta probleem või lase endale selgeks teha selle olemasolu
2.  probleemi defineerimine - defineeri probleem, määratledes lähteandmed ja eesmärgiks olev lõppseis, kuhu välja jõuda, ning arvesta lahendamisviisile esitatavaid nõudeid;
3. hüpoteeside pakkumine - lähtudes probleemi definitsioonist ja lahendamise tingimustest, paku välja võimalikke lähenemisviise selle lahendamiseks; 
4. hüpoteeside kontrollimine - analüüsi iga lahendusvariandiga kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid jooni; 
5. parima hüpoteesi väljavalimine - vali välja lahendusvariant, millel on kõige rohkem positiivseid ja kõige vähem negatiivseid külgi.

Teoses "How We Think" annab Dewey klassikalise käsitluse funktsionaalsest mõtlemisest ja selle rakendustest kasvatusprotsessis. Selle teose 6. peatükis ta analüüsib uudsel viisil reflektiivse mõtlemise protsessi ja loob sellega uue aluse kasvatuse ja õpetuse metoodikale. Dewey arvates on õppimine aktiivne mõtteprotsess, milles ootamatult võib tekkida uusi probleeme ja uusi seoseid kogemuste vahel. Meetod on lõpmatu nõtke, ta on lahutamatu materjalist, õppeainest ja muutub individuaalselt. Arvamus, et meetod on midagi materjalist eraldatavat, põhjeneb vaimu ja „mina” vääral isoleerimisel asjade maailmast. Selline vale eeldus teeb Dewey arvates õpetamise ja õppimise formaalseks ja mehaaniliseks. 

John Dewey rõhutab teaduste (ainete) vahelist õppekava eesmärgiga moodustada erinevate ainete seoseid; õppekava peaks olema „väljakutsuv võimalus rohkematele õpilastele“. Oluline on kõrgema mõtlemisoskuse areng, koos õppimine, kogemusest õppimine ja vastutuse jagamine õpetaja, õpilase ja vanema vahel. Dewey järgi peab õpetaja vahet tegema igal unikaalsel õpilasel. Igaühel on erinev geneetiline ja kogemuslik pagas. Õpetamine ja õppekava peavad olema loodud nii, et on võimalik arvestada iga õpilase individuaalsete eripäradega. Samas ei saa tema arvates lapsekesksust käsitleda kui järeleandmist lapse hetkefantaasiatele ja kapriisidele, vaid kui õiget õpetust, millele on iseloomulik strutureeritus ja plaanipärasus.

John Dewey panusena ei saa mainimata jätta aktiivõppe meetodeid ja kogemusõpet, mis on tänapäeva koolis üha populaarsemad. Seikluskasvatus põhineb õppimisele kogemuste kaudu. Dewey arvates võib kogemus olla nii füüsiline, psüühiline kui ka vaimne ja on abivahendiks kasvatuses ja ka kasvatuse eesmärk. Kogemusi ei saa aga anda otse õpilasele, need peavad moodustuma tegevuse ja keskkonna vastastikuses mõjus. Lapsed kohanevad uute situatsioonidega uurides, proovides ja õppides. Kogemust analüüsides arendatakse inimest ja valmistutakse uuteks kogemusteks. Seikluskasvatuse teerajajal Kurt Hahnil on palju kattuvaid teooriaid John Dewey´ga kogemuslikus õppimises, kuid pole tõendeid, kas Hahn oli Dewey ideedest teadlik või mitte.

Dewey kasvatusideedes on kolm põhipunkti:

Esimese punkti järgi teadmine ja tegemine kuuluvad ühte. Selle nägemuse järgi inimene võib lahendada probleeme oma kogemuste abil ja hinnata oma tulemusi. Koolis peaks lastele pakkuma eluõpetust ehk praktilisi kogemusi. 

Teises punktis toob Dewey välja kasvava indiviidi neli põhivajadust, mida kooliõpetus peaks rahuldama:

1. Sotsiaalne vajadus, millele võib tähelepanu juhtida rühmategevuses ja koostöö abil. Indiviid peaks mõistma, mida sisaldab endas demokraatlik ühiskond.
2. Indiviid tahab uurida ja avastada maailma. Selle põhitarbe rahuldamiseks kasutab Dewey probleem-meetodit. Probleem-meetodis luuakse probleemsituatsioon, mille käigus inimene on sunnitud probleemi lahkama ja uurima. Selle lahendamiseks jäetakse indiviidile vabad käed. Probleem lahendatakse empiiriliselt ehk kasutades järeleproovitud vahendeid.
3. Tahe midagi teha, luua või ehitada. Vajadus rahuldatakse kasutades learning by doing –põhimõtet, kus kogemusel on tähtis roll.
4. Soov teha kunsti. Indiviidi vaimne ja esteetiline külg tuleb liita tegevusse, see on tähtis isiksuse tunde-elu arenemises. 

Kolmandaks punktiks on kool mikrosootsiumina. Dewey järgi peab kool olema tegevuslik asutus, kus lapsel on võimalik õppida elust enesest. Dewey toonitab veel eriti, et õppimisega tegutsemise kaudu arendatakse sotsiaalse elu mõistmist ja sotsiaalseid harjumusi. Kuigi kool lähtub praktiliste tegevuste eri vormidest, ei arenda ta neid mingi välise eesmärgi pärast. Kool ei tohi kaotada oma üldhariduslikku iseloomu.

Järgnev videolõik annab kokkuvõtliku ülevaate John Dewey elust, tööst ja ideedest.