Dewey kriitika traditsioonilisele koolile

Dewey võitles kahe väärkäsitluse vastu kasvatuse alal. Ühelt poolt selle käsitluse vastu, kus nähakse üldist kasvatuse eesmärki valmisoleva, korraldatud ja loogiliselt järjestatud teadmistekogumi edasiandmises noorele generatsioonile. Dewey leidis, et haridus ainult läbi drilli ja mehhaanilise mõtlemise jätavad laste võimed välja arendamata. Siinkohal astub Dewey opositsiooni Herberti ja tema õpilastega, kes pooldavad metoodilist intellektualismi. Teiselt poolt võitleb Dewey romantilise idealismi vastu pedagoogikas, mis kuulutab liialdatult lapse õigust areneda ilma kasvatajapoolse sekkumiseta. Dewey ütleb selgelt välja, et laps vajab seltskonda ja sotsiaalset keskkonda, milles teda on vaja valvata ja juhtida.

Foto ühest tavalisest Ameerika koolist ajavahemikul 1900-1910.
Pingid on omavahel ja põranda külge naelutatud, klassis on u
40 õpilast ja vaid 1 õpetaja; seinad tühjad, stimulandid puuduvad.

Dewey arvustab teravalt ka Montessori pedagoogikat. Montessori on konstrueerinud didaktilise materjali üksikute meelte arendamiseks. Dewey ütleb, et olgu see isetegevuse ja vabaduse õhkkond Montessori lastemajades kui tahes meeldiv, ometi ei arendata siin tõelist, loomingulist vabadust, sest didaktiline materjal koosneb piiratud arvust asjadest, mida ainult teataval viisil saab tarvitada. Kui lapsed on tutvunud materjali võimalike kombinatsioonidega, siis võivad nad selle materjali kallal ainult veel osavust ja kiirust arendada. Füüsiliselt on lapsed Montessori lastemajades vabamad kui progressiivseis ameerika koolides, kuid intellektuaalselt jäävad nad Dewey arvates piiratuiks.

Kuna Dewey kool kannab sügavat sotsiaalset eesmärki, nõuab ta loobumist traditsioonilisest haridusteest, mis on kohaldatud just akadeemisliselt haritud inimeste ettevalmistuseks. Kooli kavad on tema arvates liiga teoreetilised ega vasta õpilaste enamikule elulistele vajadustele. Passiivses koolis peab iga õpilane omandama teatud hulga ühesuguseid fakte ja tõdesid, mis aga oleneb individuaalsetest võimetest. Selline lähenemine soodustab egoismi ja kasuahnust: iga õpilane tahab kaasõpilast üle trumbata. Ta viitab Ameerikas kogutud andmetele, mille järgi lahkuvad väga paljud õpilased 14 aasta vanuses. Dewey arvates pole nende õpilaste lahkumine tingitud mitte niivõrd majanduslikest põhjustest kui just asjaolust, et nad ei leia enda jaoks mingit mõtet edaspidises koolitöös. Dewey nõuab õppekavade sotsialiseerimist, kus kesksel kohal oleksid sotsiaalne koostöö ja vastastikune abistamine.

Dewey ütleb, et ainult aine hea tundmine ei tee veel õpetajast head õpetajat. Ainult aine õpetamine ei tähenda, et õpetatakse hästi. Et hästi õpetada, peab õpetaja ühendama aine mõtte õpilaste vajaduste, soovide, huvide ja kognitiivse arenguastme õpilase psüühilise, sotsiaalse ja poliitilise konteksti piires nii, et õpilane ja õpetaja leiavad teineteist. Osav, oma ülesannete kõrgusel seisev õpetaja, töötab metoodiliselt õigesti, kui ta esitab ülesandeid ja võrdlusi, mis on küllalt kerged, et olla aktiivsed ergutajad, kuid mis sisaldavad piisavalt raskusi, et saada mõtiskelu ja uurimise stiimuliteks. Osav pedagoog loob situatsioone, milles õpilane peab tarvitama mingit uut vahendit või vana vahendit uues tähenduses ja teeb nii teadusliku pingutuselamuse püsivaks harjumuseks.

Dewey leiab, et pole õnnetumat kui see, kes ei kasuta töö tegemisel ära oma võimeid või ei arenda neid rahuldust pakkuvama töö suunas. See ülesanne tuleb panna otse koolile, ent tavapärane, teooriakõrgustes elav kool jääb siin hätta.

Järgnevas videolõigus võrreldakse  traditsioonilist ja progressiivset haridust, tuues välja just progressiivse hariduse eelised. 1940.a videos on näha mitmeid haritlasi, nende seas ka John Dewey´t.